Roheline kool. Küsitlus 2020

Download
Roheline kool. Küsitlus 2020
Roheline kool. Küsitlus 2020.pdf
Adobe Acrobat Document 5.1 MB

Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebiseminar teemal: “ Loodusvaatluste maraton ja kuidas enda vaatlusalaga osaleda?“ (05.05.2020)

05.05.20  toimus Loodusvaatluste  maratoni  infoseminar, milles  osales  meie kooli  õpetaja Galina  Saburova. Sündmuse korraldaja - Veljo Runnel  Tartu  Ülikooli  loodusmuuseumist. Ta rääkis, mis  on bioblitz; milliseid platvorme  kasutada, kuidas  õigesti  andmeid  sisestada  ja fotosid  teha (kuidas  loodusobjekte  ilusti pildistada). Loomulikult  oli tähits teada saada, et  viiruse  olukorras  kehtib  reegel 2+2  ja igal  vaatlusalal  on  oma koordinaator, kes  seletab  kehtestatud piiranguid  ja soovitusi.  Kasulikke linke  võib  leida  Loodusvaatluste maratoni veebilehelt.


Rohelise Kooli rahvusvaheline veebiseminar teemal: “Kuidas pealkirjastada oma fotosid ja videosid“ (29.04.2020)

Veebiseminar  toimus  inglise  keeles. Veebiseminaril  osales meie kooli  õpetaja  Olga  Jermolajeva.

Esinejaks  oli  James O` Hagan,  Euronews  reporter, kes on olnud  tihedalt  seotud  ka  Euronewsi  hommikuse uudistesaate  Good  Morning  Europe  käivitamisega. James  rääkis , kuidas  jutustada  mõjusat  ja selget lugu fotode, kaadrite  ja graafikute  abil.


Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Üleilmne koostöö“ (24.04.2020)

24.04.2020  toimus  eestikeelne  veebinar  „Mina ja kliima“  programmi  raames , milles osales  meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko. Keskkonnakaitsja, poliitikanõunik  ja üleilmse koostöö  ekspert  Peep Mardiste arutles, kuidas rahvusvahelised  kokkulepped  ja riikide aktiivne positsioon võivad soodustada kliimamuutuste leevendamist. 


Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Majandus“ (17.04.2020)

17.04.2020  toimus  eestikeelne  veebinar, milles osales  meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko. Lilian Pungas, kes tegutseb kliimaaktivisti  ja Jena ülikooli  doktorandina  tasamajanduse, biomajanduse  ning  loomakaitse  valdkonnas,  rääkis  majanduse  ja kliima  seosest.


Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Transport“ (10.04.2020)

10.04.2020  toimus  eestikeelne  veebinar. Veebinaril  osales  meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko. Tallinna Energiaagentuuri  ekspert  Marek  Strandberg  rääkis  transpordi  rollist  kliima muutuses.


Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Energiamajandus“ (03.04.2020)

Veebinar  toimus  eesti  keeles. Veebinaril  osales meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko.

Eesti  Taastuvenergia  Koja juhataja  Mihkel  Annus  rääkis  energiamajanduse  ja kliima  muutumise  seostest  „Mina ja kliima“ veebinaride  seeria raames.


Rohelise Kooli rahvusvaheline veebiseminar teemal: “Fotograafia“ (01.04.2020)

Veebiseminar  toimus  inglise  keeles. Veebiseminaril  osales meie kooli  õpetaja  Olga  Jermolajeva.

Veebiseminar oli mõeldud  nii  õpilastele kui õpetajatele, kes  on huvitatud  erinevatest  pildistamise tehnikatest. Vihn Le õpetas, kuidas  teha  telefonide ja kaameratega  pilte, mis  jutustavad  lugusid  ja edastavad  sõnumeid. Kuna  fotograafia on  lugude  jutustamine, andis  Vinh  nõu  ja praktilisi  nippe, kuidas  püüda  pildile  oma  idee. Arvestades  koduspüsimise  soovitusi, keskendus Vinh  pildistamisele  piiratud  ruumis  ja kodustes  tingimustes  keskkonnasäästliku tegutsemise kajastamisele.

Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Elurikkus“ (27.03.2020)

Veebinar  toimus  eesti  keeles. Veebinaril  osales meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko. Juhan Javoiš, Tartu Ülikooli  teadur  veebinaride „Mina ja kliima“ raames  rääkis  kliima   ja elurikkuse  vahelistest  seostest. Ta  andis ülevaate  pandeemia  olukorrast  ja  arutles, kuidas  koroonaviiruse  pandeemia  mõjutab  inimkonda ja bioloogilist mitmekesisust.


Rohelise Kooli programmi eestikeelne veebinar teemal: “Metsandus“ (20.03.2020)

Veebinar  toimus  eesti  keeles. Veebinaril  osales meie kooli  õpetaja Aleksandra Jakovtšenko. Metsateadlane  Raul Rosenvald  rääkis  metsanduse  ja kliimamuutuste  vahelistest  seostest.


Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (elektrienergia) aastatel 2017 - 2019

Download
Elektrienergia 2019.pdf
Adobe Acrobat Document 714.2 KB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (soojusenergia) aastatel 2017 - 2019

Download
Soojusenerg 2019.pdf
Adobe Acrobat Document 385.9 KB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (vesi) aastatel 2017 - 2019

Download
Vesi 2019.pdf
Adobe Acrobat Document 716.4 KB

TMPK  Rohelise  Kooli  küsitlus (2019/20.õppeaasta)

Tulemuste analüüs

Download
Küsitluse tulemused TMPK 2019-2020.pdf
Adobe Acrobat Document 2.5 MB

Rohelise Kooli programmi rahvusvaheline veebinar teemal: “Kuidas korraldada koolis, kogukonnas ja sotsiaalmeedias kampaaniaid, mis tõesti töötavad?“ (28.01.2020)

Veebinar  toimus  inglise  keeles. Veebinaril  osalesid meie kooli  õpetajad: Elina  Kartsev, Ljudmila  Mazurkevitš  ja Aleksandr  Zalans  ning  õpilased: A.Ustinov (9.a), K.Martynov (9.a), A.Dolgova (9.a) ja R.Estreich (9.b).  Veebinaril jagas  tuntud  ja kogenud  ajakirjanik  Christopher  Slaney  nõuandeid, kuidas  jõuda  oma  kampaaniaga  edukalt sihtrühmani  ning  kuidas  panna  sihtrühm  kampaania  sõnumit  mõistma  ja  soovitud  viisil  tegutsema. Veebinaril  tõi C. Slaney  välja ka kümme  reeglit, kuidas  olla  nähtav  ja  edukas  sotsiaalmeedias.


Rohelise Kooli programmi rahvusvaheline veebinar (10.12.2019)

Teema: Kuidas käsitleda tunnis jäätmete temaatikat

Veebinar  toimus  inglise  keeles. Veebinaril  osalesid meie kooli  õpetajad: Elina  Kartsev, Aleksandra Jakovtšenko, Ljudmila  Mazurkevitš  ja Aleksandr  Zalans. Osalejatele  tutvustati  muuhulgas  ÜRO  Keskkonnaprogrammi  poolt pakutavaid  õppematerjale; jagati  nõuandeid  prügi-  ja  jäätmete teemade  sidumiseks  õppekavaga.


Videokampaania "I've got the power! Eco-Schools 25th Anniversary Video Campaign"


Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (soojusenergia) aastatel 2016 - 2018

Download
Soojusenergia 2018.pdf
Adobe Acrobat Document 333.2 KB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (elektrienergia) aastatel 2016 - 2018

Download
Elektrienergia 2018.pdf
Adobe Acrobat Document 476.5 KB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (vesi) aastatel 2016 - 2018

Download
Vesi 2018.pdf
Adobe Acrobat Document 522.6 KB

TMPK  Rohelise  Kooli  küsitlus (2018/19.õppeaasta)

Tulemuste analüüs (tabel)

Download
TMPK RK küsitluse tulemused 2018 - 20
Adobe Acrobat Document 507.6 KB

TMPK  Rohelise  Kooli  küsitlus (2018/19.õppeaasta)

Tulemuste analüüs

Download
Küsitluse tulemused TMPK 2018 - 2019.pd
Adobe Acrobat Document 2.9 MB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (vesi, elektrienergia) aastatel 2015 - 2017

Download
Vesi, Energia 2017.pdf
Adobe Acrobat Document 518.4 KB

TMPK  Rohelise  Kooli  küsitlus (2017/18.õppeaasta) Tulemuste  analüüs

Download
Küsitluse tulemused TMPK 2017.pdf
Adobe Acrobat Document 219.1 KB

Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs(soojusenergia) aastatel 2015 - 2017

Download
Tallinna Mahtra Põhikooli ressursikulu analüüs (soojusenergia) aastatel 2015 - 2017
Kute 2017.pdf
Adobe Acrobat Document 122.6 KB

Tervis  ja  heaolu  (2017/18.õa)Rohelise  Kooli  töörühma  aruanne  sellel  teemal.

Download
RK Tervis ja heaolu.pdf
Adobe Acrobat Document 78.4 KB

Prügi ja jäätmed.  Loovtöö. Konstantin  Prokopenko,  Richard  Jeralin   (8.a klass)

Kooli korrashoidSäästa ja hoia!

Kliimamuutused

Kliimamuutus on ülemaailmne keskkonnaprobleem. Kui sellele kiiresti ei reageerita, ohustab see kõikjal maailmas majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna arengut ning lõpuks ka inimeste turvalisust.

Kliimamuutuse peatamine eeldab seda, et võrreldes 1990. aasta tasemega tuleb heitgaaside arvu märgatavalt vähendada – aastaks 2050 poole võrra ja aastaks 2100 kolmandikuni. See tähendab, et tööstusriigid peaksid aastaks 2050 vähendama hetigaase lausa 80% võrra.

Maailma ja Eesti heitgaaside vähendamise eesmärgid aastani 2012 on püstitatud Kyoto protokolli alusel. 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud kliimakonverentsil uuendasid maailma riigid oma kokkuleppeid kliimamuutuste vastu võitlemiseks, kuid konkreetseid ja suuri lubadusi anti vähe. Euroopa Liidul on oma tegevuskava aastani 2020.

FAKTE

  • kõige vähem arenenud riikides elavad pool miljardit inimest tekitavad kokku vähem kui 0,5% maailma heitgaasidest;
  • tööstusriigid toodavad üle poole atmosfäärisaastest. Neis elab viiendik maailma elanikkonnast;
  • süsihappegaas põhjustab üle 60 protsendi kasvuhooneefekti tugevnemisest ja metaan peaaegu 20 protsenti. Ülejäänud kasvuhoonegaasid on muuhulgas CFC-ühendid ja dilämmastikdioksiid. Nendega sarnaselt mõjuvad ka veeaur ja osoon;
  • maakera keskmise temperatuuri tõusmine isegi poole kraadi võrra võib lisaks praegusele viia näljariski 50 miljonit, malaaria riski 200 miljonit ja veepuuduse riski 2 miljardit inimest.

1. kliimamuutused

 

Twisted pollution

 

Kliimamuutused on päevakajaline ja oluline globaalne teema. Valdav osa teadlastest on veendunud, et kliimamuutuse põhjuseks on muu hulgas ka inimtegevus. Kliimaolud on ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Maa viimase 400 000 aasta jooksul on olnud kolm perioodi, mil maakera keskmine temperatuur on olnud kõrgem kui praegu, ja alati on olnud soojenemise kaaslaseks süsihappegaasisisalduse suurenemine atmosfääris.

 

Kasvuhooneefekti olemasolu tõestas XX sajandi alguses Nobeli auhinna laureaat Svante Arrhenius. Ta näitas, et süsihappegaas mängib olulist rolli atmosfääri peegelduva soojuskiirguse neeldumises maapinnale, püüdes selle kinni. Kasvuhooneefekt on suurele osale elusorganismidele eluks hädavajalik nähtus, sest ilma kasvuhoonegaasideta atmosfääris oleks Maa keskmine temperatuur ligi 32o külmem praegusest. Probleem tekib siis, kui inimtegevuse käigus lendub atmosfääri liiga palju kasvuhoonegaase, mis põhjustabki temperatuuri tõusu.

 

Kasvuhooneefekti põhjustavad niinimetatud kasvuhoonegaasid, millest tähtsamad on

 

  • süsihappegaas (CO2 )

 

Süsihappegaasi hulk õhus sõltub vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, kivimite murenemisest, organismide kõdunemisest, taimestiku arengustaadiumist ja liigilisest koosseisust, metsatulekahjudest ning viimasel ajal üha enam inimese majandustegevusest (peamiselt energia tootmisest). CO2 vabaneb fossiilsete kütuste (kivisüsi, nafta, põlevkivi, maagaas ja turvas) põletamisel. Süsinikdioksiid moodustas 2012. aastal lõviosa ehk 89% kõigist Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest.[1]

 

  • metaan (CH4)

 

Suur osa metaani eraldub märgaladest, soodest ja rabadest. Metaan on tähtsuselt teine kasvuhoonegaas, mis arvatakse tekitavat 20% kasvuhooneefektist. Metaani suhteline kasvuhooneefekti tekitav mõju (Global Warming Potentsial – GWP) on 21 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid samas on tema heitkogused ka suurusjärgu võrra väiksemad kui süsihappegaasil. Metaani põhilised antropogeensed allikad on põllumajandus, olmeprügilad, heitvesi ja heitvee töötlemine ning loodusliku gaasi (maagaasi) tootmine ja jaotamine. Metaani kogus atmosfääris on tööstusrevolutsioonieelse ajaga võrreldes suurenenud 145%. 2012. aastal moodustas metaan 4,85% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest[2].

 

  • dilämmastikoksiid (N2O)

 

Dilämmastikoksiidi osatähtsust kasvuhooneefekti tekitamisel globaalse kliimamuutuse tasandil hinnatakse 6%-le. Dilämmastikoksiidi kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal (GWP) on ligi 310 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid dilämmastikoksiidi heitkogused on samuti mitme suurusjärgu võrra väiksemad. Dilämmastikoksiid moodustub lämmastikurikkas keskkonnas anaeroobsetes tingimustes. N2O sisaldus atmosfääris on suurenenud ligi 15% võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Põhiline inimtegevusega seotud dilämmastikoksiidi allikas on lämmastikurikaste väetiste kasutamine põllumajanduses. 2012. aastal moodustas dilämmastikoksiid 5,26% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.2

 

  • fluoreeritud gaasid ehk freoonid (HFCS, PFCS, SF6)

 

F-gaasid eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, konditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel. F-gaaside osatähtsust kasvuhooneefekti põhjustamisel hinnatakse globaalse kliimamuutuse tasandil 10%-le. Samal ajal kui fluoreeritud gaaside heitkogused on väikesed, on nende kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal mitme suurusjärgu võrra suurem kui süsinikdioksiidil. Näiteks SF6-l on GWP 23 900. F-gaasid on nn uued gaasid, mille heiteid hakati registreerima alles hiljuti. 2012. aastal moodustasid f-gaasid 0,88% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.2

 

Kliima soojenemise tagajärjed

 

90% eurooplastest[3] peab kliimamuutust tõsiseks probleemiks. Selles, et kliima soojenemisele aitab kaasa inimtegevus, kahtlevad vähesed. Inimtegevuse tulemusel atmosfääri vabastatavad gaasid (CO2, CH4, N2O) avaldavad Maa kliimasüsteemile tugevat survet. Maa on teel uue tasakaaluseisundi poole, praegusest erinevasse ja soojemasse kliimastaadiumisse. Soojemal planeedil on rohkem energiat, millega varustada tugevamaid torme. Tekivad intensiivsemad põuad ja tulvahood. Lisaks tõstavad rekordiliselt sulavad liustikud merevee taset ning jää alt vabanev maa kiirendab soojenemist veelgi (jää alt vabanenud maapind neelab päikesekiirgust). Temperatuuri tõus 2–3 °C võrra põhjustab näiteks Gröönimaa jääkilbi pöördumatu sulamise, edasi järgneks Antarktika jää sulamine. Suure hulga magevee lisandumine ookeani võib esile kutsuda muutusi hoovustes, millel on omakorda tõsised tagajärjed.

 

Tööstusriigid toodavad üle poole atmosfäärisaastest, kuid neis elab vaid viiendik maailma elanikkonnast. Inimesed, kes kliima soojenemisele oma käitumisega enam kaasa aitavad, ei ole üldiselt need, kes kliima soojenemise pärast kõige rohkem kannatavad. Pikemas perspektiivis mõjutavad kliimamuutused kõiki planeedi Maa elanikke, kuid esmajärjekorras ja kõige tõsisemalt kannatavad kõige vaesemad inimesed arengumaades[4]. Esiteks elavad nad kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamates regioonides (Aafrika, Aasia suurte jõesuudmete piirkonnad, väikesed saareriigid) ja nende elatis sõltub otseselt loodusvaradest. Teiseks on nad kõige vähem suutelised muutlike ja äärmuslike ilmaolude ning muude kliimamuutustega toime tulema, kuna neil puudub selleks raha ja tehnika. Lisaks on paljude arenguriikide suutlikkus puudulik, seal valitseb korruptsioon ning mõnel pool on takistuseks ka relvastatud konfliktid. Kliimamuutustega seotud raskused varieeruvad piirkonniti ja kujutavad endast keerukat eri tegurite koosmõju.

 

Flood damage in flood-affected Pakistan

 

Äärmuslike ilmastikunähtuste sagenedes ohustavad arengumaid üha intensiivsemad üleujutused. Näitena võib tuua loo Bangladeshist. 75% Bangladeshi aladest on kõigest 10 meetrit üle merepinna, mistõttu on need väga tundlikud üleujutuste suhtes. Üleujutused esinevad tavaliselt mussoonvihmade ajal juunist septembrini. Sellele lisanduvad liustiku sulamise veed Himaalaja mäestikust.

 

 Tara Begum on tavaline talunik Bangladeshis, kes elab Brahmaputra jõe kallastel ning on iga-aastaste üleujutustega harjunud. Viimastel aastatel on Brahmaputra siiski ettearvamatuks muutunud. Tara ei oska enam tulvavete tulekut ennustada ega tea, millal peaks vilja külvama. Ta oli sunnitud oma kodu viis korda ümber kolima, enne kui jõgi ta maad lõplikult enda alla võttis. Teised talunikud ootasid pikisilmi mussoonvihmade saabumist, et siis oma vili külvata. Tuli esimene vihmasabin, talunikud rõõmustasid ja külvasid seemne mulda. Kuid see vihmasadu jäi ainukeseks ning järgmiseks vihmahooks olid seemikud kuivanud – selleaastane saak jäi saamata. Niisuguseid lugusid võib kuulda üle maailma. Ilmastik on muutunud ennustamatuks. Inimesed on aru saanud, et iga-aastased üleujutused on läinud tõsisemaks. Põlde ehitatakse kõrgendatud aladele ning nende juurde luuakse kaladega mageveetiike, et inimestel oleks üleujutuste ajal midagi süüa. Igal aastal on Bangladeshis üle ujutatud ligi 26 000 km2 (18% pindalast), hukkub üle 5000 inimese ja hävib 7 miljonit majapidamist. Suuremate üleujutuste ajal võib veega kaetud ala laieneda 75%-ni riigi pindalast (nagu juhtus 1998. a). Sajandi lõpuks võivad Bangladeshi viljakad mullad lõplikult vee alla jääda.

 

Kliima soojenemine teeb ka aastatuhande arengueesmärkide täitmise arengumaade jaoks oluliselt raskemaks. Arvatakse, et neil tuleb kanda 75–80% kliima soojenemisega kaasnevatest globaalsetest kahjudest ja enamik arengueesmärkide saavutamise eelarvest kulub ilmastikuga seotud hädaolukordadele. Näiteks 2 °C temperatuuritõusuga kaasneb Aafrikas ja Lõuna-Aasias 4–5% SKT langus, samal ajal kui tööstusriikides jääb kadu 1% piiresse[5]. Kaod on põhjustatud kliimamuutuste mõjust põllumajandusele, mis on Aafrikas ja Lõuna-Aasias põhiliseks majandusallikaks.

 

2DU Kenya115

 

Äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus, põhjustavad tihti pöördumatuid muutusi inimeste elukeskkonnas ning sunnivad neid kodudest lahkuma. Kliima- ehk keskkonnapõgenikud on inimesed, kes ei saa muutunud keskkonnatingimuste tõttu oma kodukohas edasi elada ja peavad ümber asuma. See toob kaasa globaalse migratsiooni ja piirikonflikte. Punase Risti andmetel on rohkem inimesi pidanud kodu jätma kliimamuutuste kui sõjaliste konfliktide tõttu. Teadlased prognoosivad, et 2-kraadisest temperatuuritõusust tingitud rannikualade üleujutused sunnivad 2100. aastaks elukohta vahetama ca 100 miljonit inimest. IPCC hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.

 

2014. a haaras kõige soojema aasta tiitli. Värske analüüsi kohaselt oli õhutemperatuur 1981.–2010. aasta keskmisest 0,27 °C võrra kõrgem. Nõnda on see maailma mastaabis kõige soojem aasta, mida alates regulaarsete ilmavaatluste algusest 1891. aastal nähtud.[6]

 

Kliimaõiglus (ingl climate justice) on põhimõte, mille järgi on kliimamuutused eetiline ning õiguslik teema. Selle kohaselt on kliimamuutuste peamisteks põhjustajateks rikkad riigid ja suurkorporatsioonid. Peamised kliimamuutuste käes kannatajad on aga arengumaade kogukonnad. Rikkad riigid peaksid arengumaadele kinni maksma põhjustatud kahjud ning oluliselt vähendama oma kasvuhoonegaaside emissiooni. Huvitava näitena kaebasid 900 Hollandi kodanikku koos vabaühendusega Urgenda 2012. aastal kohtusse Hollandi riigi inimõiguste rikkumise eest, põhjuseks riigi mittepiisav tegutsemine kasvuhoonegaaside heidete vähendamisega[7].

 

Kuhu on teel rahvusvahelised kõnelused seoses kliimamuutustega?

 

21. detsembril 1993. aastal jõustus ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC). Selle rahvusvahelise lepingu ülesanne on üleilmse koostöö arendamine kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside heidete stabiliseerimises ja hiljem ka vähendamises. Konventsiooni lõppeesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris, vältimaks ohtlikku inimsekkumist kliimasüsteemi. Eesti ratifitseeris konventsiooni 27. juulil 1994. aastal[8].

 

Konventsiooniosalised kohtuvad kord aastas konverentsidel (COP, Conference of the Parties), kus võetakse vastu otsuseid ja suunatakse poliitiliselt konventsiooni tööd. Esimene konventsiooni osaliste kohtumine (COP 1) toimus 1995. aastal Berliinis. 1997. aastal toimunud COP 3. konverentsil Kyōtos võeti vastu Kyōto protokoll, mis sätestas konkreetsed kvantitatiivsed kohustused arenenud riikidele, vähendamaks kasvuhoonegaaside heidet. 2011. aasta lõpus toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsil Durbanis Lõuna-Aafrikas kiideti heaks Kyōto protokolli pikendamine. Mitmed saareriigid ja arengumaad ei jäänud siiski tulemusega rahule, sest nende arvates pole plaan piisavalt tõhus ega taga ellujäämist näiteks üleujutustest ohustatud aladel.

 

Olulisimad kliimamuutustega tegelevad organisatsioonid on 1988. aastal Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) loodud IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) ehk Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel. IPCC väljastab regulaarselt teaduslike andmete põhjal koostatud kliimamuutuste raporteid.

 

2013. a novembris Varssavis toimunud ÜRO kliimakonverentsil lepiti kokku, et kõik riigid peavad enne 2015. aasta novembrit välja käima oma konkreetsed lubadused CO2 heite vähendamiseks. Need lubadused on 2015. aasta lõpus sõlmitava üleilmse kliimaleppe lähtekohad. Lepe jõustub kava kohaselt 2020. aastal ning enne riikide lõplike kohustuste kokkuleppimist peab kliimakonventsiooni osalistele jääma aega hinnata, kas väljakäidud panused on kliimamuutuste ohjeldamiseks piisavad. Praeguse seisuga on CO2 vähendamise kohustuse võtnud vaid väike osa maailma riike, sealhulgas Eesti. Mitmed suured CO2 emiteerijad on riigi sees teinud küll saastamise vähendamiseks suuri investeeringuid, kuid ei ole seni nõustunud rahvusvaheliselt siduva kohustuse võtmisega. Peale globaalse kliimaleppe ajakavas kokkuleppimise tehti Varssavis edusamme muudeski olulistes valdkondades. Loodi Varssavi rahvusvaheline mehhanism, mille kaudu hakatakse toetama neid riike, kes kannatavad kliimamuutustest põhjustatud loodusõnnetuste käes. See teema oli iseäranis terav vahetult enne kliimaläbirääkimisi Filipiine laastanud taifuuni tõttu. Samuti lepiti kokku REDD+-i paketis, mille eesmärk on peatada metsade hävitamine ja nende olukorra halvenemine arengumaades ning vähendada seeläbi CO2 heidet. Selle teemaga on ÜRO egiidi all tegeletud kümmekond aastat ning nüüd lepiti muu hulgas kokku nii arvestusmetoodikas kui ka rahastusraamistikus[9].

 

Kliimamuutuste mõjud Eestis[10]

 

Põhjamaa inimestele võib ettekujutus soojemast tulevikust esmalt isegi meeldida. Vähem raha kulub kütmiseks, räägitakse ka soojadest, suisa Vahemere moodi suvedest, mis muudavad puhkused mõnusaks. Mets ja põlluviljad kasvavad hoogsamalt, mis peaks ju olema maaharijatele ja metsakasvatajatele meeltmööda. Samas võivad muutused olla meeldivad vaid lühema aja jooksul. Mujal maailmas toimuvad muutused toovad meie väikesele maale ka ebamugavusi. Pealegi ei ole veel selge, kas üleilmsed kliimamuutused meile just soojemaid suvesid tähendavadki. Suurte õhumasside liikumise tavade muutused võivad tegelikult kaasa tuua torme ja rajusid, sombust ilma, tulvavett või hoopiski karmimaid talvesid. Ennustusi on mitmesuguseid ning raske on ette öelda, milline neist on kõige täpsem.

 

Soojematel talvedel pole mõju mitte ainult suusatajatele ja jääl kala püüdvatele kalameestele, vaid kogu loodusele tervikuna. Nimelt on lumi ja pakane omamoodi piirivalvurid ja politseinikud, kes määravad paljude loomade asualade põhja- või lõunapiiri. Praegu end Eestis koduselt tundvad kooslused on siin välja kujunenud tuhandete aastate jooksul ja talved omamoodi kaitsevad neid uute konkurentide eest. Uued tulijad peaksid seega endale paiga leidma seniste asukate kulul. Kliima soojenemine annaks selleks võimaluse, soodustades mitme külmapelgliku liigi levikut põhja poole. Nende seas võib olla ka päris väikeseid uustulnukaid – haigusi tekitavaid baktereid ja viirusi, mis praeguste talvede ajal hävivad – ja see võib oluliselt nõrgendada meie looduse, sh inimese tervist. On ju nüüdki pakaselise ilmaga nakkuslikke tõbesid liikvel palju vähem kui sügisesarnastel sompus talvedel. Samas võib paljudele praegustele Eesti asukatele kliimamuutus kasuks tulla. Eelkõige tulevad meelde meie metsade sõralised, kes praegu karmidel talvedel pigem kannatavad. Paremad kasvutingimused tekivad paljudele lehtpuudele, kelle külmatundlikkus on nende senisele levikule piiri ette seadnud. Eks siis tule põhjapoolse kliimaga enam harjunud okasmetsadel taanduda.

 

Mitmele talvituvale linnu-ja putukaliigile on pehmemad talved meelepärased. Nende putukate seas on aga kindlasti ka kahjureid, kes metsa või põlluvilja toiduks tarvitavad. See omakorda tekitab jälle inimestele probleeme.

 

Mere jäätumisel on samuti loodusele mitmekülgne mõju. Esimesena tulevad meelde jääl poegivad hülged. Need arktilise päritoluga loomad on saanud Läänemeres ja mõnes siitkandijärves kanda kinnitada just seetõttu, et pakasega tekib neile äärmiselt vajalik „lastetuba“: jääväljad ja tuisuvaalud. Neile valgetele lagendikele on võimalik vaenlaste kotkaste ja maismaakiskjate eest peita pojad, samuti on külmunud vesi hea ja puhas paik hüljeste lapsepõlve tervislikuks veetmiseks. Jääkatte kadumine viib Eesti aladelt ka hülged. Eelkõige kannatab viigerhüljes, sest see maailma väikseim loivalise liik vajab edukaks sigimiseks avamere rüsijäävalle.

 

Elu on ka jää all ning kliimamuutused tabavad sealseidki elanikke valusasti. Tavaliselt on paks merejää koos lumevaibaga tekiks, mille all veekogud talvel puhata saavad, puudub vett segav lainetus ning jääkaanealune hämarus vähendab vetikate kasvuvõimalusi. See omakorda lubab kalamaimudel ja -marjal segamatult kasvada ning areneda. Talvetormid panevad jäätumata meres vee liikuma ning keerutavad ohtrasti hõljumit üles. Sogane vesi ei ole paljudele mereelukatele meeltmööda.

 

Paraku pole Eestil kliimamuutustega kohanemiseks riiklikku kava. On teada, et sademete hulk kasvab, kuivendus- või veetõkestussüsteemid satuvad surve alla ja nendega peab rohkem tegelema. Ka tuulte kiirus ja tormiste päevade sagenemine on osa sellest ning tähendab kalda erosiooni. Näiteks Kakumäel enam kõndida ei saa, sest seal ei ole enam maad – meri on selle ära uhtunud.

 

Temperatuuri tõus, kuivemad ja kuumemad suved, vähem jääd. Samal ajal prognoositakse, et sademete hulk suureneb. Talvel tähendab see rohkem teehooldusele kuluvat raha, kasvõi linnatänavate puhtaks lükkamisele, et inimesed saaksid liikuda. Rohkem torme tähendab, et surve kasvõi elektriliinidele või kaldaerosioonile kasvab. Meie energeetikud räägivad, et õhuliine pidevalt remontida on liiga kulukas. Odavam on need maa sisse panna, maakaablisse investeerida.

 

Kõik tuleb planeerida, selleks raha leida ja ära teha. Praegu on riigieelarvesse ja Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta rahastamisotsuse tõukerahade planeerimisse esimest korda sisse kirjutatud ka kliimamuutustega kohanemine. See puudutab meie meteoroloogia jälgimisteenistuse parandamist ja automatiseerimist, et ilma paremini ennustada ja äärmusteks valmis olla. Kuna temperatuuri tõusu tõttu võib eeldada, et metsatulekahjusid on rohkem, tahetakse rahastada ka metsatulekahjudega võitlemise suutlikkuse parandamist.

 

Kui elu läheb soojemaks, suureneb kindlasti saagikus. Kindlasti tähendab see, et oleme suvise turismipiirkonnana märksa meeldivamad. Briti pensionärid ei taha võib-olla enam Vahemere ääres puhkust veeta, sest seal on liiga palav. Mere ääres aga puhata tahetakse ja meil on Läänemeri. Siis peame jällegi talvise turismi ära unustama, see jääb meist põhja poole ja mägiste piirkondade pärusmaaks. Omaette probleemid on muidugi ka Läänemere ökoloogilise seisundiga.

 

Kui palju tekib Eestis kasvuhoonegaase? Eesti osakaal kasvuhoonegaaside tekkimisel on maailma mastaabis väga väike. Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside heitest moodustab meie panus 0,4%. 2012. a moodustasid kasvuhoonegaaside heitkogused 19,2 miljonit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti. Metsa- ja maakasutusel on süsihappegaasi siduv mõju ja seetõttu oli 2012. a kogu emissioon 1,9 miljonit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti (CO2ekv). Energeetikasektor andis 87,9% kogu Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest. Võrreldes 1991. aastaga on Eestis kasvuhoonegaaside emissioon vähenenud 55%.[11]

 

Euroopa Liidu seatud eesmärgid aastaks 2020

 

Lähtudes vajadusest vähendada inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heidet, on Euroopa Liit seadnud järgmised eesmärgid.

 

  • Vähendada energia tarbimist 20%.
  • Vähendada kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990. aasta näitajaga 20%; kui muu maailm liitub üleilmse kliimaleppega, siis 30%.
  • Suurendada taastuvenergia osakaalu energiatarbimises 20%-ni.
  • Suurendada Euroopa Liidus sõidukites kasutatavates kütustes biokütuste osakaalu 10%-ni.[12]

 

2014. a oli Eestis viimase poole sajandi üks soojemaid ja kuivemaid.

2. Säästev majandamine on Euroopa metsade tervise võti

Euroopa metsad osutavad meile olulisi teenuseid: puhas õhk, puhas vesi, looduslik süsinikdioksiidi hoidla, puit, toit ja muud saadused. Metsad on elupaigad paljudele liikidele. Rääkisime Euroopa metsade probleemidest Euroopa Keskkonnaameti metsa- ja keskkonnaeksperdi Annemarie Bastrup-Birkiga.

 Image © Juan Carlos Farias Pardo, Environment & Me /EEA

Miks on metsad meie keskkonna tervise jaoks nii olulised?

Metsad osutavad keskkonnale ja kliimale palju elutähtsaid ökosüsteemiteenuseid. Nii näiteks aitavad nad reguleerida meie kliimat ja säästavad valgalasid, andes meile puhast vett. Nad aitavad puhastada õhku, mida me hingame. Kasvav mets aitab sageli kinni püüda suuri süsinikdioksiidi koguseid atmosfäärist. Lisaks aitavad metsad hoida ja kaitsta elurikkust, kuna paljud liigid elavad metsades ja sõltuvad neist. Peale selle on metsad oluline majanduslik ressurss ja seda mitte ainult puidu, vaid ka muude ressursside pärast, mida kasutatakse ravimite ja muude toodete valmistamiseks. Metsadel on tähtsaid rolle ka seoses inimeste heaoluga ja vabaaja kasutusega.

Euroopas on metsaga kaetud üldpindala tänu metsastamispoliitikale ja mahajäetud põllumajandusmaade ümberkujundamisele tegelikult kasvamas. Metsad katavad Euroopa Keskkonnaameti 33 liikmesriigi ja 6 koostööd tegeva riigi kogupindalast enam kui 40%.

Sellegipoolest on metsade tervis ülemaailmne probleem ja kogu metsaala maailmas on vähenemas. Eurooplastel on metsade üleilmsele hävitamisele oma mõju. Me impordime põllumajandus- ja puidutooteid, mis on ülemaailmse raadamise peapõhjus, mille tõttu hävitatakse eelkõige troopilisi metsi ja taigat.

Kuid metsade kogupindala ei ole ainus näitaja, mida peaks silmas pidama.

Millised on Euroopa metsade suurimad probleemid?

Euroopa metsadel on palju probleeme, nende hulgas elupaikade kadumine ja suuremad riskid seoses invasiivsete võõrliikide, saaste ja kliimamuutustega. Lisaks avaldavad metsadele survet nende kasutamine mitmesugustes inimtegevustes, transpordivõrkude ehitamine ja valglinnastumine. Metsi ja neist sõltuvaid liike mõjutab selgelt ka killustumine, kui suured metsad jagatakse väiksemateks, põllumaade ja linnade vahele jäävateks metsatukkadeks.

Neid küsimusi analüüsitakse meie Euroopa metsade ökosüsteemide olukorra ja arengu aruandes, mis avaldatakse kuu lõpus. See aruanne kinnitab, et peame oma metsi kaitsma ja nende ökosüsteeme säästvalt majandama, ja seda mitte ainult seoses puidutootmisega, vaid ka metsade kasutamisega muude, meie heaoluks tähtsate ökosüsteemiteenuste saamiseks.

Miks on metsade säästmine ja kaitsmine nii oluline?

Ajalooliselt on metsad suure osa Euroopa loomulik elupaik ja nad on osutanud meie keskkonnale ja heaolule olulisi teenuseid. Nad on bioloogilise mitmekesisuse poolest väga rikkad ja olulisel kohal meie püüetes säästa Euroopa looduslikke elupaiku.

Viimastel aastatel on teadlikkus nende tähtsusest mitmesugustes poliitilistes debattides suurenenud. Metsad kuulusid lahutamatu osana Pariisi kliimakõneluste teemaderingi. CO2 sidumise ja kliimamuutuste mõju vähendamise puhul on metsad võib-olla ainus looduslik vahend, mida me saame hallata. Me saame neid kasvatada ja langetada. Sellist kontrolli ei ole meil näiteks ookeanide üle.

Kuidas mõjutab kliimamuutus meie metsi?

Me teame, et kliimamuutus mõjutab metsi, kuid ei ole selge, kuidas täpselt ja mil määral. Kliimamuutused võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Soojemas kliimas kasvavad puud arvatavasti paremini, mis on kasulik puidutootmise seisukohalt. Tänu sellele võib ka metsapiir liikuda kõrgemale ja rohkem põhja poole. Samas võivad metsi soojemas kliimas ohustada suurem hulk patogeene, haigusi, kahjureid ja invasiivseid võõrliike.

Näiteks soojema ja kuivema kevad- ja suveperioodiga on kuuse-kooreüraski (Ips typographus) arenguaeg lühem, mis annab talle võimaluse selle aja jooksul mitu korda paljuneda.

Kliimamuutustest tulenevad äärmuslikum ilm võib samuti metsi ohustada. Sademe jaotuse (märjem või kuivem ilm) muutudes võivad olemasolevad puuliigid asenduda teistega, mis suudavad uutes kliimaoludes paremini toime tulla ja kasvada.

Kuigi enamikku metsatulekahjusid on Euroopas põhjustanud inimesed, võib nende oht äärmusliku põua ja kuiva ilma tõttu eriti Lõuna-Euroopas suureneda. Metsatulekahjudel võivad metsade ökosüsteemide jaoks olla laastavad tagajärjed.

Mida teevad EL ja EEA nende probleemide lahendamiseks?

Metsade majandamine jääb riikide pädevusse. Kuid Euroopas on käivitunud protsess, mille eesmärk on sätestada kriteeriumid ja juhised, kuidas Euroopa metsade eest kõige paremini hoolitseda. Kuigi Euroopa Liidul ei ole oma metsapoliitikat, tahab ta toetada ja rakendada Euroopa metsade säästvat majandamist ning kaitsta ja hoida metsade paljusid funktsioone. Selleks võttis EL 2013. aasta septembris vastu uue metsastrateegiaen. Selle eesmärk on tõhustada koordineerimist asjaomaste sidusrühmade vahel.

EEA koostab hinnanguid, et suurendada Euroopa metsade teadmusbaasi ja teadlikkust metsade probleemidest ning samal ajal kindlaks määrata tulevikuväljavaateid. Selleks teeme tihedat koostööd Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse ja Eurostatiga. Koostöö on olemas ka Euroopa Maa seire programmiga „Copernicus“, mis kaardistab oma seiretegevuse raames ka metsi ja metsatüüpe. Peale selle koordineerime oma tegevust andmete vahetamiseks ÜRO agentuuridega ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Tänu oma ulatuslikele keskkonnateadmistele ja partneritele saame metsi seostada keskkonnateemadega, nagu näiteks kliima, põllumajandus, transport ja bioloogiline mitmekesisus, ning seepärast mõista paremini ja mitmekülgsemalt metsaökosüsteemidele avalduvat survet.

3. 11 000 aasta tagune kliimasoojenemine aitab mõista praeguse muutuse mõju loodusele

foto

Kiireid kliimamuutusi, mis sarnanevad tänapäevastele, on ajaloos toimunud varemgi. Need võimaldavad tõmmata paralleele ka praeguse kliimamuutusega ja vaadata, kuidas see võib mõjuda looduskeskkonnale. Just ühe sellise uuringuga on valmis saanud Tallinna tehnikaülikooli teadlased.

„Öeldakse, et praegu on pretsedenditu kliimamuutus. Kuna meie tegeleme palju kaugema ajaga kui tänapäev, siis me ei saa öelda, mis toimub tulevikus, kuid me saame leida praegustele protsessidele mudeleid minevikust,“ selgitab Siim Veski, TTÜ üldise maateaduse professor.

TTÜ teadlased koos oma kolleegidega teistest riikidest uurisid, kuidas mõjus kliimasoojenemine jääaja üleminekul jäävaheajaks meie looduskeskkonnale ning avaldasid hiljuti sel teemal ka artikli ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Teadlased tahtsid teada saada, kas tollest 11 650 aasta tagusest kliimasoojenemisel on sarnasusi praeguse kliimamuutusega ning vaadata, milliseid muutusi tõi see aeg looduskeskkonnas toona.

Öeldakse, et praegune kliimamuutus mõjutab rohkem Arktikat. „See kliimamuutus, mida meie uurisime, ongi Arktika analoog. Baltimaad olid sel ajal samas kliimavöötmes nagu praegu on Arktika.“

Tol ajal olid muutused Baltimaade aladel küllalt sarnased Arktika muutustele praegu. Veski selgitab, et siis muutusid arktilised alad kliimasoojenemise mõjul boreaalseks metsaks, siis tagasi arktiliseks, siis taas boreaalseks metsaks.

„Need muutused, mis praegu toimuvad, olid siis juba toimunud ja meil on väga hea materjal selle kohta,“ märgib Veski. See võtabki kokku TTÜ geoloogide viimase kümnendi töö: nad on uurinud just pleistotseeni üleminekut holotseeniks ehk hilisjääaja üleminekut jäävaheajaks. See aeg on 11–14 000 aastat tagasi.

Võtmesõna õietolm

Kuidas aga nii kauget aega üldse võimalik uurida on? Üks võtmesõna on siin õietolm. Kuna õietolm ladestub nii pinnases kui järvesetetes kihtidena, siis on neist võimalik võtta ka proove. Mida sügavamale vertikaalselt puurida, seda kaugemast ajast setted meile kõnelevad. Kuupsentimeetrise proovi alusel määratakse vastavast settekihist taimede liigiline kooslus, et öelda, millised taimed kasvasid selles piirkonnas teatud ajal.

Õietolmu andmete tõlgendamisel ja seletamisel on muidugi piiranguid: kuna see on kerge, lendub ta kaugele. Nii võib setetest leida ka nende taimede õietolmu, mis tegelikult sel ajal seal piirkonnas üldse ei pruukinud kasvada. Pilti annab aga täpsemaks ja terviklikumaks teha.

TTÜ teadlased võtsid aluseks nii enda kogutud õietolmu, taimejäänuste ja vetikate andmestiku ning lisasid analüüsi ka teiste teadlasrühmade andmestikke, näiteks mammutite ja põhjapõtrade kohta.

Kui seni on korraga analüüsitud näiteks ainult taimestiku või kliima kohta käivat, siis TTÜ geoloogid koos kolleegidega võtsid korraga arvesse suurema pildi, mis võimalda saada terviklikuma ülevaate toonasest bioloogilise muutuse kiirusest (biological turnover rate).

Bioloogilise muutuse kiirus väljendab kiiret ja radikaalset muutust kogu looduskeskkonnas, mitte ainult liikide väljasuremist.

Teada on, et viimane mammut suri Eestis 11 600 aasta eest. Me teame seda mammutijäänuste alusel, mis leiti Puurmani mõisa aladelt juba 19. sajandil. Mammutite väljasuremine langeb just sellesse samasse jäävaheaja perioodi.

Milline nägi muutus välja looduses?

Kuidas muutub pilt aga siis, kui lisame siia teadmise selle perioodi kliimamuutuste kohta? „Väidetakse, et mammut on stepi või tundra liik, kes metsas hakkama ei saa. Holotseeni kliimamuutuse ajal aga muutus 50 aastaga tundra metsaks,“ seletab Veski. Kuna me teame, et ka tänapäeval on liikide väljasuremise peamine põhjus asualade hävimine, siis kui 50 aastaga muutus tundra metsaks, siis sealt võib ilmselt otsida ka seletust mammuti väljasuremisele.

„Tol ajal [11 650 aasta eest – toim.] toimusid sellised järsud muutused tundra-mets-tundra-mets ja meie andmed näitavad, et mammuti lokaalne väljasuremine Baltikumi aladel on tingitud tema asuala taimestiku keskkonnamuutusest, mis toimus enam-vähem sama kiiresti kui tänapäeval,“ selgitab Veski.

Võib-olla ei sure meil tänapäeval kliimamuutuse tõttu siinsetel aladel liike välja, kuid me näeme ka juba praegu võõrliike, kes siinsetele aladele rändavad ning end kenasti sisse seavad. Olgu selleks näiteks kas või šaakalid, keda jahimehed meie metsades üha sagedamini kohtavad.

Kui aga püüda ette kujutada, kuidas muutus taimestik 11 000 aasta eest kliimasoojenemise mõjul, siis soovitab Siim Veski ette kujutada autosõitu Soome põhjaosast Põhjamere äärde, tundrast metsa. „On kõrge mets, segamets, siis läheb mets üha kiduramaks ja väiksemaks ning jääb ainult kask ja vaevakask,“ kirjeldab Veski.

Toona oli taimestiku muutus sel üsna väikesel Baltikumi alal päris märkimisväärne. Kuni 13 000 aastat tagasi oli Läti aladel täiesti liigirikas mets nelja puuliigiga, Lõuna-Eestis oli aga ainult kasevõsa, Põhja-Eestis aga ei olnud isegi mitte kaske, oli ainult polaarpaju ja tundrataim drüüas.

„Meie andmestik võimaldab sõita üle tuhandete aastate väga ilmekalt ja kiiresti. Kui jälgiksime seda tsonaalsuse muutust tänapäeva Eestis, võtaks see kõik väga kaua aega.“

Rahvusvaheline uurimisrühm, mida juhtis hiljuti TTÜs doktorikraadi kaitsnud Normunds Stivrins, jõudis järeldusele, et kliimamuutus minevikus põhjustas praegusega küllalt sarnast bioloogilise muutuse kiirust maismaal ja vees.

„Selline muutus on ajaloos juba kord toimunud ja isegi mitu korda. Ning see on viinud liikide hävimiseni ja ümberpaigutumiseni. Ühest küljest võib selle põhjal öelda, et sellised muutused on toimunud ka varem ning midagi hullu pole juhtunud. Teisest küljest peaksime ütlema, et me peame muutusi jälgima ja saama aru, miks need toimuvad ja mis meie ümber toimuvad,“ arutles Siim Veski.

4. läänemere tormiveed tõusevad kordades kiiremini kui maailmaookeani tase

Sel ajal kui kliimamuutuste mõjude pärast muretsejad räägivad valdavalt jää sulamisest ja ookeani taseme tõusust, jätavad paljud kahe silma vahele tuulesuuna muutustega kaasneda võivad ohud.

Pikka aega Läänemerd ja selle laineid uurinud Tallinna Tehnikaülikooli lainetuse dünaamika laboratooriumi juht Tarmo Soomere rääkis ERR Novaatorile, kuidas tema ja kaasautor Katri Pindsoo uuring näitab, et Eesti jaoks on üleilmsest ookeanide veetaseme kerkimisest märksa olulisem kohaliku mere ja tuule koosmõjus tekkiv eripärane kombinatsioon. Koos tuule suunamuutumise ja tormide kestuse pikenemisega kasvab meie randadel üleujutuste oht.

Meie kandis seni valdavalt edelast puhunud tormituultele on hakanud viimastel aastatel lisanduma tugevad loodetuuled. Ainuüksi see veel ehk probleeme ei tekitakski, kuid tuule suunale on lisandunud teinegi tegur: kuigi aina sagenevatest tormiteadetest või kahjudest võib jääda mulje, et tormid on tugevamaks muutunud, järeldavad uuringu autorid, et tegelikult on tormide tugevus samaks jäänud, kuid järjestikuste tormide seeriate kestus on pikenenud.

"Kui tuul puhub pikka aega teatavast kindlast suunast – isegi ainult neli kuni viis meetrit sekundis –, siis takistab see Taani väinadest välja voolava pinnahoovust. Kui aga tuleb üle nende väinade isegi suhteliselt nõrkade samast suunast puhuvate tormide seeria, võib kogu Läänemere tase tõusta meetri võrra," sõnab Soomere. Üks meeter veetaseme tõusu on aga üsna palju, sest näiteks Tallinnas on kõigi aegade maksimum poolteist meetrit. "Läänemeres piisab isegi 80 sentimeetrisest tõusust, millele lisanduks madalrõhkkond ja juba võibki veetase tõusta Tallinnas kriitilise piirini, nii et Tuukri tänaval saavad ka tuukrid liikuda," lisab ta.

Madalrõhkkond on üks komponente, mis lisaks tuule kiirusele ja suunale mere taset tõstab. See toimib omamoodi pööratud baromeetrina – igale baromeetril langenud millibaarile vastab ühe sentimeetri võrra tõusnud veetase.

 

Tormiveed järjest kõrgemal, tormid aina pikemad

Uuringu autorid jõudsid järeldusele, et nende muutuste tulemusena on Läänemere kui terviku veetaseme ekstreemumid (ehk pikaajalisest keskmisest palju kõrgemad veetasemed) kasvanud keskmiselt neli millimeetrit aastas. See avaldub kõikjal Eesti rannajoonel. Neljakümne aastaga on ekstreemumid tõusnud 16 sentimeetrit ja kui see protsess jätkub, siis järgmise neljakümne aasta jooksul lisandub juba selle arvelt veel 16 sentimeetrit.

Läänemere keskmisele veetasemele lisandub tormiaju ehk tormi tekitatav ajutine veetaseme tõus. Tormiajude ekstreemumid on mõnes kohas suurenenud vähemalt 5–7 millimeetrit aastas. Nõnda on veetaseme maksimumid Soome lahes ja Liivi lahe idaosas kasvanud kuni 10 millimeetrit aastas. Kuigi see ei ilmne lausa igal aastal, käib tormides vesi aina kõrgemal.

Ja tormid kestavad järjest kauem – uuringu autorid järeldasid, et viimase 45 aasta jooksul pole tuule kiirus tugeivamates tormides peaaegu sugugi kasvanud, küll aga on pikenenud tormiste ilmade kestus, nii et rannarahvas peab arvestama aina kauem kestvate sügistormiperioodidega.

"Kolleeg Ülo Suursaar koos kaasautoritega nägi juba mitu aastat tagasi, et Eesti ranniku ekstreemsed veetasemed tõusevad märksa kiiremini kui maailmaookeani tasemed. Veetase ookeanis tõuseb erinevatel hinnangutel 1,3 kuni 1,7 millimeetrit aastas, aga meie ekstreemumid kipuvad tõusma enamasti viis kuni seitse millimeetrit aastas," räägib Soomere.

 

Kohati võivad tormiveed tõusta pea pool meetrit

"Halb uudis meie rannaäärsetele inimestele on see, et mõnes kohas on summaarne veetaseme ekstreemumite tõus ligi kümmekond millimeetrit aastas. Seda siis Soome lahe idaosas, Narva kandis, Pärnu lahes ja tõenäoliselt ka Haapsalus, seega neljakümne aasta pärast võib juhtuda, et nendes kohtades on tormivete tõus mitte kuusteist sentimeetrit, vaid nelikümmend sentimeetrit," hoiatab Soomere, täpsustades samas, et see on statistiliselt tuletatud ja ei pruugi kõigis kohtades realiseeruda. Veetaseme ekstreemumite tõus koosneb akadeemiku sõnul mitmest komponendist: maailmaookeani tase on iseenesest väike probleem, see on andnud neljakümne aastaga ligikaudu viis sentimeetrit, kuid tormiseeriate pikenemine on veel lisanud 16 sentimeetrit kogu rannikul ja tuule suuna muutus mõnes kohas kuni 24 sentimeetrit.

Seega tasub järgida vana rannarahva eeskuju ja mitte ehitada oma kodu või muid rajatisi päris vee lähedale, olgu see päiksepaistelisel päeval nii ahvatlevalt kena ja küütlev kui tahes. Ka rannast eemale, sisemaale jõepervele tikkuvad majaehitajad ei jää meres toimuvatest muutustest puutumata – kui merevesi tõuseb, ulatub selle mõju näiteks Pärnu jõe puhul Sindi paisuni välja, ehk piki jõge mõõtes ligikaudu viisteist kilomeetrit Pärnu lahest eemal.

Seni on kõige suuremat huvi teadlaste teadmiste vastu ilmutanud need, kes 2005 aasta jaanuaritormi järel esimesena rahakotirauad avama pidid – kindlustusseltsid. Kindlusseltside liit on tellinud merepinna tõusu puhul üleujutatavate alade hinnangu. „See on ka täiesti mõistetav, sest nemad on esimesed, kes peavad sellises olukorras maksma. Ülejäänute [ametkondade] jaoks on veekogude rannale või kaldale ehitamine lihtsalt otsus – lubame või ei luba. Aga kindlustusseltsid peavad kahju oma taskust välja käima,” lisab Soomere.

 

Ettevaatlikkus säästaks suuremast hädast

Möödunud sajandi lõpul olid Pärnus, Tallinnas ja Narva kandis kõrged veetasemed lühiajalised, kestes vaid paar tundi. 2005. aastal oli veetase Pärnus väga kõrge kaksteist tundi. Kuna oli tegemist üksikjuhtumiga, on väga raske aru saada, mis on muutunud. Kui aga sarnased kestvad tormid peaksid korduma, tekib mitmeid probleeme. Veel kulub palju aega sisemaale voolamiseks, paari tunniga see eriti kaugele ei jõua, kaheteistkümne tunniga on aga olukord hoopis teine. See suurendab olulisel määral üleujutatava ala mõõtmeid, tekitab raskusi evakuatsioonis ja kui jääsupp on merel, siis tekivad omaette probleemid.

Kas inimesed saaksid mingite rannaehitistega vee levikut takistada? "Meil on ruumi ja maad, et minna madalatest piirkondadest sadakond meetrit eemale, natuke kõrgema koha peale. Me lihtsalt ei peaks ehitama nendesse kohtadesse, see ongi nii-öelda kogu lahendus," pakub ta lihtsat nõu, lisades, et soovitust eirates peab Pärnu rannarajoonis maja ostja arvestama sellega, et tal tuleb päris sageli niiskuskahjustusi remontida. 50 aasta perspektiivis võib aga juhtuda, et Saaremaal, Kuressaare lähistel Nasva kant on esimene koht, mis tuleb hüljata, mida pole võimalik kaitsta tammide ega muuga.

Spekulatiivsele küsimusele Soome lahe idanurgas, merest kahe kilomeetri kaugusel paikneva Sosnovõi Bori tuumajaamas korduda võivale Fukushima stsenaariumile vastates hindab Soomere ohu pigem väikseks: "Olen jälginud, kuidas Vene teadlased hindavad Botnia lahe tuumajaama paigutust ja veerežiimi ja ega nad meist nüüd rumalamad küll ei ole, pigem oskavad ette näha asju, mille peale meie siin ei mõtle," rahustab Soomere. Tema arvates pole suurt ohtu, et Peterburi lähedal asuv jaam lähematel aastakümnetel vee alla jääks, probleeme võib vaid tekitada ehk vee sissevõtu ja väljalaskekohtade paiknemine.

Lõpetame siiski positiivse noodiga, Tarmo Soomere lohutab: "Kõige ebasoodsam oleks see, et kui torme üldse ei tule – sel juhul kattuks Soome jääkilbiga ja meil oleks väga külm. Nii nagu Gröönimaal. Nii et see oleks kõige ebameeldivam tulemus, mida loodetavasti ei juhtu."

Viide teadusartiklile „Spatial variability in the trends in extreme storm surges and weekly-scale high water levels in the eastern Baltic Sea”

5. Kuidas mõjutab maailmamere veetaseme tõus Eestit?

Maailmamere veetaseme muutus ei ole kõikjal ühtlane, vaid varieerub regiooniti, mistõttu saab see suuremaks probleemiks just vaesematele riikidele, kelle eelarved ei võimalda kaitsevallide ehitamist ja inimeste ümberasustamist. Prognooside kohaselt ei tohiks järgmise saja aasta jooksul veetase tõusta rohkem kui meetri võrra. Niivõrd väike muutus aga Eestile suurt ohtu ei kujuta. 

"Veetaseme tõus ei ole mingi probleem Põhja-Soomes ja Põhja-Rootsis, kus maapind kerkib märksa kiiremini kui veetase praegu tõuseb ja sadamad jäävad järjest madalamaks. Eesti on suhteliselt hea seisus. Eesti põhjarannik kerkib veel kiiremini kui on veetaseme tõus ja veetaseme suhtelist tõusu maapinna suhtes on täheldatud ainult Pärnus," ütles akadeemik Tarmo Soomere AegRuumi filmi sissejuhatavas intervjuus. 
Kas tulevikus võib Eestis rannaaladel elamine muutuda ohtlikuks?
"Rannal elamine on kahe teraga mõõk. Ajalooliselt, parafraseerides Hardo Aasmäe sõnu, on rannal elamine olnud odav ja ohtlik. Nüüd on see kallis ja ohtlik. Ja enamgi veel, ohtlik mitte ainult inimesele, kes seal rannas elab, ohtlik kõigile teistele, kes selle rannaga mingit tegemist omavad. Looduslik rand, ma mõtlen siin liiva ja klibu randa, on väga stabiilne veetõusu suhtes. Kui vesi tõuseb, liigub rand lihtsalt maa poole edasi, ka liiva rand, kui aga rand on täis ehitatud, siis pole kuskile minna. /.../ Ranna täis ehitamine muudab ranna väga tundlikuks veetõusu suhtes. Ja see tundlikkus ranna erosiooni kaudu avaldub väga kaugetel ranna lõikudel. Rand on süsteem, kus ühe lüli kahjustamine nõrgendab väga tugevalt tervet ketti," rääkis Soomere. 

6. Teadusfoto: Läänemere vetikate mitmekesisus on tõusuteel

 

foto
Tüüpilisi Läänemere kevadisi vetikad pildistas uuringu üks autoritest, Soome vetikateadlane Sirpa Lehtinen. (Foto: Sirpa Lehtinen)
5.10.2016 11:19
Rubriik: Loodus

Kui üldiselt kipuvad maailmas liigid üha kiiremini kaduma, siis meie oma kodumeri sõuab vastuvoolu.

Tartu ülikooli vanemteaduri Kalle Olli, ja tema kaasautorite teadustöö on näidanud, et viimase 40 aasta jooksul on vetikate ehk taimhõljumite, teaduslikumalt fütoplanktoni kui esmastootja kooslused pea igas Läänemere otsas liigirikkamaks muutunud.

Esmastootjateks nimetatakse mikroskoopilisi vetikaid. Vetikad on 0.01–0.1millimeetrise keha läbimõõduga organismid, kes enamasti kuuluvad protistide hulka. Protistid on sellised organismid, kelle kogu keha koosnebki ühest rakust, kuid erinevalt bakteritest on nad päristuumsed, nagu seda on ka kõik meie keharakudki. Esmastootjateks nimetatakse neid sellepärast, et nad on nagu taimed, kes päikeseenergia abil süsihappegaasist ja toitesooladest taimset biomassi toodavad, mida toiduahela kõrgemad lülid eluks vajavad.

Olli ja tema kolleegide töö näitas, et alates 1960ndatest kuni tänaseni on liikide arv ühe proovi kohta kasvanud keskmiselt 1 liigi võrra 2–4 aasta kohta. Kasvanud on just proovides korraga nähtavate liikide hulk, mitte ilmtingimata liigifond, ehk see kui palju liike üldse kokku näha võib.

Sellisest liigikoosluse rikastumisest võiks oodata mingit mõju ka ökosüsteemi funktsioneerimisele. Samas töös leitigi, et koos liigirikkusega on kasvanud ka koosluse efektiivsus. See tähendab, et sama hulga ressursside, täpsemalt toitesoolade, abil suudab liigirikkam vetikakooslus toota rohkem fotosünteesivaid pigmente, ehk neid tillukesi mootoreid, mille abil vetikad valgusest energiat nopivad.